- 期刊
KOHTLA-VANAKÜLA WEAPONS AND TOOLS DEPOSIT: AN IRON AGE SACRIFICIAL SITE IN NORTH-EAST ESTONIA
KOHTLA-VANAKÜLA RELVADE JA TÖÖRIISTADE PEITVARA: RAUAAEGNE OHVERDUSKOHT KIRDE-EESTIS
摘要
Kohtla sacrificial site is a unique deposit of Iron Age weapons and tools concealed in watery context, located in north-eastern Estonia. It was discovered by a metal detectorist in 2013 and thoroughly studied by archaeologists in 2013 and 2014. The two fieldwork seasons resulted in a collection of artefacts and their fragments from the total of at least 400 initial objects. As a result, the Kohtla find is the largest of its kind in Estonia and second largest in the eastern Baltic. AMS dates from the charcoal pieces relating to different layers of the deposit, wooden remains from the sockets of the weapons as well as artefact typochronology indicate that the formation of the deposit was a result of the long-term use of the site from around the turn of common era up to the Pre-Viking Age (550-800 AD), whilst the vast majority of objects seem to belong to the Roman Iron Age (50-450 AD). Here we present the detailed overview of this extraordinary archaeological discovery, describe its context and content, and set it into the broader picture of similar finds both in Estonia and in the wider circum-Baltic context.
關鍵字
無資料並列摘要
2013. aasta augustis andis otsinguvahendi kasutaja teada, et Ida-Virumaalt Kohtla-Vanaküla põllult leiti mõnikümmend korrodeerunud raudeset. Järgnenud arheoloogiliste uuringute käigus 2013. ja 2014. aastal tuvastati senini Eesti vanim ja suurim ning Baltimaade suuruselt teine raudesemetest koosnev peitvara. Leiud paiknesid osalt laialiküntuna, osalt kontsentreeritumalt kokku üle 4,5 ha suurusel alal (jn 1). Suurem osa laialiküntud arheoloogilistest esemetest tuvastati 2013. aastal süstemaatilisel metallidetektoritega teostatud otsingul, kuid kõige arvukamalt paiknesid leiud ühel kontsentratsioonialal, kuhu rajati 2 × 3,5 m kaevand (jn 2). Viimast laiendati 2014. aastal, et koguda eelmisel kaevamishooajal maha jäänud esemed. Lisaks rajati 2014. aastal mitu proovitranseed, kontrollimaks magnetomeetriauuringutega tuvastatud anomaaliate iseloomu. Kokku kogunes Kohtla välitööde jooksul 818 alanumbrit leide. Ometi ei kajasta see leidude koguarvu, sest mitmed esemed (eriti sirbid) olid äärmiselt fragmenteerunud ja nende algset arvu on keeruline tuvastada. Siiski võime Kohtla leiu üldarvuna kõnelda vähemalt 400 tervikesemest (jn 3). Nende hulgas on erandlikena näiteks üks ambsõle pea ja kaks tuluskivi (jn 4), väike klaashelme katke, kümmekond nuga, kolm kõblast, mõned naastud-needid, rauast rõngad ning toorrauatükk. Arvukalt - kokku vähemalt 122 leiuga - on esindatud odaotsad (jn 5). Kirveid leiti kokku 100, millest enamiku moodustavad putkkirved, kuid on ka mõni üksik silmaga kirves (jn 6). Sirpide algset arvu on nende fragmentaarsuse ja suure korrodeerumise tõttu väga keeruline määrata, kuid diagnostiliste osade, s.o sirbi kandade ning tippude arvu alusel võiks nende hulgaks määrata vastavalt 128 või 176 eset (jn 7). Lisaks esemeleidudele tuvastati pisikesi põlenud luufragmente, mis ilmselt kuuluvad kõik loomaluude hulka, ja fragmente lamba põlemata alalõualuust. Samuti leidus kaevandi ja selle erinevate laiendite piirkonnas rohkelt söematerjali: nii esemete vahel söetükikestena kui ka suuremate söestunud fragmentidena kaevandi põhjas. Lisaks avastati puidujäänuseid mitmete kirveste ja odaotste putkedest, mis viitavad, et esemed olid maha jäänud koos varrega (või otsast maha murtud varrega). Enamasti oli nende puhul tegemist lehtpuuga, esindatud olid nii kask kui ka vaher. Tänu orgaanilise materjali rohkusele - söeleiud kaevandi piires ja puidujäänused esemete putkedes - õnnestus kogutud materjali dateerida AMS-meetodil (tabel 1, jn 8). Selle kaudu saadi ka esimesed esemetega seostatavad orgaanika otsedateeringud, mis võimaldavad täpsustada odaotste ja kirveste kronoloogiat. Kui enamasti on seda tüüpi odaotsi ja kirveid peetud rahvasterännuaja ning järgnevate perioodide leidudeks, siis Kohtla materjal näitab, et vastavad esemetüübid ulatuvad vähemalt rooma rauaaja, võimalik, et koguni eelrooma rauaaja lõppjärku. Noorim dateering on aga söekogum kaevandi laiendist, mis jääb 7.-9. sajandisse, olles põhimõtteliselt samaaegne leitud sõlepea ajalise määranguga. Nii saab väita, et Kohtla leiu kasutusaeg jääb pikka ajavahemikku ajaarvamise vahetusest viikingiaja alguseni. Kuigi tänapäeval on leiukoha keskkonnaks tavaline põllumaa, viitavad selle kunagisele seotusele märgalaga nii leiupaiga toponüüm (Luharahva talu) kui ka kohalike inimeste mälestused kunagisest üleujutatud karjamaast. Veelgi enam, nii lidarikaardistuse (vt jn 1: A) kui ka ajalooliste kaartide (jn 9) põhjal on näha, et leiukoha vahetus läheduses on paiknenud suurem allikakoht, millest voolas välja väike jõgi. Leiukeskkonna seotust vesise alaga kinnitasid ka välitöödel teostatud täpsemad loodusteaduslikud analüüsid. Kohtla peitvara on oma umbes 400 esemega ja otseselt esemetega seostatavate AMS-dateeringutega Eesti varaseim ning suurim omalaadne rauaaegne leid. Tänu Kohtlale suurenes mitme esemetüübi, näiteks kõplad, sirbid ja putkkirved, arvukus tunduvalt. Oluliseks tuleb pidada ka ainulaadset võimalust teha leiukohal põhjalikke arheoloogilisi välitöid, mis võimaldasid täpselt dokumenteerida leiukogumit ja seda ümbritsevat keskkonda, koguda loodusteaduslikke proove ning teostada laboritingimustes täiendavaid analüüse (AMS-dateeringud, metallograafilised uuringud jne). Kohtlale sarnaseid rauaaegseid leiukogumeid on Eestis teada umbes pool tosinat: Alulinna, Kunda, Rikassaare, Igavere, Kaabe, Koorküla Valgjärve ja Põhja-Eesti leid (vt ka tabel 2). Enamik nimetatuist kuulub aga mõnevõrra hilisemasse ajajärku ja neid on dateeritud peamiselt 6.-7. sajandiga. Mõnevõrra erandlikud on Virumaalt leitud Alulinna ja Kunda kogumid, sest kuigi enamik esemeid neis kuulub nimetatud keskmise rauaaja sajanditesse, leidub neis esemete kronoloogia põhjal ka mõnevõrra varasemaid ning hilisemaidki esemeid. Näib, et raudesemete peitmine vesikeskkonda pika ajaperioodi vältel võis olla üks omalaadne Virumaa rauaaegne fenomen. Siiski pole Kohtla ja Virumaa leiud Läänemere regioonis unikaalsed. Baltimaade kontekstis ületab Kohtla peitvara leiuarvukuselt üksnes kuulus Läti Kokmuiza 5.-6. sajandi leid, kuid sarnaseid leide on teada Lätist-Leedust veel teisigi. Veelgi arvukamad on samalaadsed, peamiselt relvadest, kuid mõningal määral samuti tööriistu sisaldavad leiukogumid Skandinaavias. Neist kuulsaim on ilmselt Taani Illerupi leid, kuid vähem tuntud pole ka Nydami, Hjortspringi, Vimose, Ejsbøli, Thorsbergi, Porskjæri jt leiud. Neid rooma rauaaja ja mõnevõrra varasemaid kogumeid on tõlgendatud kui sõjasaagi, kas siis sissetungijate või võõrkäigul kogutud vara ohverdusi. Kohtla leiukogu tõlgendus on mõnevõrra keeruline. Rohked relvad (eriti odaotsad) viitavad võimalikule seosele vägivaldsete väliskontaktide ja sõjategevusega. Selle tõlgenduse kasuks räägib ka asjaolu, et vähemasti mõningaid esemetüüpe (näiteks sõlg, metallograafiliste uuringute põhjal ka osa kirvestest) leidub ka teistes Läänemere regioonides. Kuid arvukad tööriistad samas leiukogus viitavad aga teistsugustele, näiteks põlluharimisega seotud tõlgendusvõimalustele. Tuleb ka silmas pidada, et Kohtla ohverduskoha kasutusperiood ulatub üle mitme sajandi, s.o ajaarvamise vahetusest kuni viikingiaja alguseni. Nii ehk polegi üleliia üllatav, et selle pika aja vältel võisid konkreetsed esemete peitmispõhjused varieeruda, kajastades vastaval ajajärgul ühiskonnas n-ö aktuaalsemaid teemasid ja ulatudes näiteks sõjategevusega seotud rituaalidest viljakuskultuseni. On aga tähelepanuväärne, et suures osas jäi ohverdatud esemete materjalivalik (raud) samaks ja et sama paiga korduv kasutus üsna sarnaseks tegevuseks jätkus põlvest põlve väga pika perioodi jooksul. Sellist ühe paiga tähtsustamist, pikaajalist, kuid erineva funktsiooniga esemete (relvad, tööriistad) kajastatud kasutust, näitlikustavad teisedki Virumaa sama perioodi leiud, viidates sellele, et tegu võis olla Virumaa spetsiifilise kultuurilise käitumisega.