DIE DURCHGANGSVORHALLEN DES DOMES ZU TURKU

TURU TOOMKIRIKU LÄBIKÄIDAVAD RELVARUUMID

Knut Drake

《Estonian Journal of Archaeology》 16卷2期 (2012/12) Pp. 140-152

https://doi.org/10.3176/arch.2012.2.03

摘要

Im Laufe des 13. Jahrhunderts sind die christlichen Gemeinden im östlichen Teil von Schweden in einem Bistum zusammengefasst worden, und der Bischof der jungen Diözese erhielt in den 1290er Jahren seinen Sitz in der neu gegründeten Stadt Turku. Der wahrscheinlich im Jahre 1300 eingeweihte Dom muss ein Holzbau gewesen sein und die erste gemauerte Kirche, die sog. Kernkirche, war erst hundert Jahre später vollendet. Diese Kirche hatte zwei Vorhallen, eine im Südwesten und eine im Westen. Beide Vorhallen besaßen sog. Durchgangsportale, sie hatten also zwei Eingänge, die sich einander gegenüber lagen. Solche Vorhallen sind sonst aus dem mittelalterlichen Schweden nicht bekannt, ähnliche Bauten hat es aber in den Deutschordensländern gegeben. Am nächsten zu Turku liegt die St. Nikolaikirche in Reval, deren Westvorhalle den Bauleuten in Turku als Vorbild gedient haben kann.

並列摘要

1570. aastatel kirjutatud Soome piiskopkonna kroonika järgi võeti Turu toomkirik kasutusse aastal 1300. Uurijate traditsioonilise käsitluse järgi oli tegu varasema puukiriku kohale rajatud kivikirikuga. Uuemate uuringute järgi ei saanud see aga nii olla. Toomkiriku lähistel 2005. ja 2006. aastal läbi viidud kaevamised osutasid asjaolule, et kirikut ümbritsev ala oli 13. sajandi lõpuni asustamata. Ilmselt aastal 1300 pühitsetud kirikuhoone oli puust. Kivist katedraali ehitamine oli siiski kavandamisel 14. sajandi keskpaiku, kui puukiriku põhjaküljele laoti maakividest käärkamber. Jätkamiseks tol korral ressurssidest siiski ei piisanud ja uue maakividest toomkiriku ehitamist alustati alles 1370. aasta paiku. Vanast käärkambrist säilitati vaid selle kaunis telliskividest portaal. Uus toomkirik pidi koosnema kolmelöövilisest põhiruumist, polügoonsest kooriosast ja nelja võlviga kaetud käärkambrist. Seegi kord jäid tööd pooleli, kuid vaevalt et ressursside puudumise tõttu, kuna pärast lühikest vaheaega ehitati toomkirik lõpuni esialgse põhikavandi järgi. Põhiruum sai nüüd algse plaaniga võrreldes poole kõrgem ja ehitusmaterjaliks kasutati tellist. Maakividest ehitatud käärkamber säilitati endisena, kuid selle peale tehti tellistest teine korrus, nn ülakäärkamber, mille kaudu oli ühendus peakoori ees asuva lektooriumiga. 15. sajandi algul ehitati toomkiriku külge kaks kahekorruselist relvahoonet, üks neist peahoone lõunaseinas oleva peasissekäigu ette ja teine kiriku lääneotsa. Mõlema hoone alakorrusel olid nn läbikäiguportaalid, kaks sissepääsu teineteise vastas olevates seintes. Selles suhtes oli Turu toomkirik keskaegses Rootsis ainulaadne. Samasuguseid lahendusi leidub seevastu Saksa rüütelkonnaga maade mõningates linnakirikutes, nagu Danzigis, Riias ja Marienburgis. Turule lähim vaste on aga teada Niguliste kirikust Tallinnas. Selle kirikuhoone lääneotsas on torn, mille alumisel korrusel on samalaadne läbikäiguportaalidega varustatud relvahoone nagu Turu toomkirikus. Niguliste kiriku läänetorni ehitusloo kohta on olemas kaks versiooni: Villem Raami tõlgendus aastast 1975 ja Mai Lumiste ning Rasmus Kangropooli raamat aastast 1990. Vanema variandi kohaselt liideti kiriku põhihoonele 14. sajandi keskpaiku kahekorruseline läänetorn, mille alakorruse relvatoal oli sissepääs põhiseinas. Lõunaseinas avati vastav avaus 1370. aastatel, pääsemaks uude püha Matteuse kabelisse. Uuema tõlgenduse kohaselt oli kahekorruseline läänetorn osaks algup ärasest kivikirikust, kuid seda kasutati 14. sajandi keskpaigani kaitsetornina. Pärastpoole moodustati torni alakorrusest põhihoone kesklöövi jätk ja külgportaale avati vastavalt uute kabelite lisamisele torni külgedel. Turu poolt vaadatuna näib, et varasem tõlgendus Niguliste kiriku ehitusloost on tõele lähemal. Ka Turus on läänepoolset relvahoonet kasutatud kaitsetornina, aga see pole ilmselt õige. Kirikust pole kusagilt leitud mingeid märke kaitseehitistest. Tellistest nn algkiriku valmimise järel on selle lääneotsale lisatud kahekorruseline maakividest ehitis, mille alakorrus on algusest peale toiminud relvaruumina. Sinna ei saadud siseneda läänepoolsest küljest, kuna ehitis asus kõrgema seljaku ülaosas. Võib-olla seetõttu valiti eeskujuks Tallinna Niguliste kirikust teada läänepoolne relvaruum-kellatorn, mille alakorrusel oli kaks teineteise vastas paiknevat sissepääsu.