TRACING PREHISTORIC MIGRATION: ISOTOPE ANALYSIS OF BRONZE AND PRE-ROMAN IRON AGE COASTAL BURIALS IN ESTONIA

MUINASAJA MIGRATSIOONI UURINGUD: EESTI RANNIKUALA PRONKSI- JA EELROOMA RAUAAJA KALMETE ISOTOOPANALÜÜS

Ester Oras ； Valter Lang ； Eve Rannamäe ； Liivi Varul ； Marge Konsa ； Jana Limbo-Simovart ； Gurly Vedru ； Margot Laneman ； Martin Malve ； T. Douglas Price

《Estonian Journal of Archaeology》 20卷1期 (2016/06) Pp. 3-32

https://doi.org/10.3176/arch.2016.1.01

並列摘要

Artiklis on arutletud Eesti põhjaranniku pronksi- ja varase rauaaja kivikalmetesse (joon 1) maetute päritolu ning võimalike toonaste migratsiooniküsimuste üle. Kivikirstkalmed kuuluvad hilispronksi- ja varasesse eelrooma rauaaega (dateering 1200-400 eKr). Eesti kivikirstkalmed meenutavad nii matmiskommetelt kui ka konstruktsioonidelt Kesk-Rootsi ja Gotlandi varasema pronksiaja kivikalmeid. Varased tarandkalmed ulatuvad hilispronksiaja lõpust rooma rauaajani (800 eKr-100 pKr). Selliseid kalmetüüpe on teada ka Edela-Soomest, Kesk-Rootsi idaaladelt, vähemal määral Kuramaalt ja Ingerimaalt. Eestis on mõlemad kalmetüübid levinud rannikualadel. Nende päritolu ja levikut on kivikonstruktsioonide ilme ning neis esinevate hauapanuste põhjal seostatud võimalike migratsioonide, kultuurimõjutuste, aga ka kohapealsete arengutega. Maetute päritoluküsimuste lahkamiseks toimusid luustike strontsiumi (Sr) ja hapniku (O) isotoopuuringud, mille eesmärgiks oli tuvastada maetute esialgne sünnikodu ning nende võimalik kohaliku elaniku või migrandi staatus. Uurimismaterjal valiti varaseimate omataoliste kalmetüüpide hulgast: Muuksi (joon 2) ja Jõelähtme (joon 3) kivikirstkalmetest ning Ilmandu (joon 4) ja Kunda (joon 5) varastest tarandkalmetest. Valiku aluseks olid seni vanimad olemasolevad radiosüsinikudateeringud või kalme konstruktsiooni ülesehituse põhjal eeldatavalt varasematesse tarinditesse maetud luustikud (tabel 1). Sr- ja O-põhiseid migratsiooniuuringuid on Eesti arheoloogias seni vähe kasutatud. Analüüsi põhimõte seisneb asjaolus, et igal geoloogilisel formatsioonil on tulenevalt selle vanusest kindel stabiilse 86Sr isotoobi ja radioaktiivse rubiidiumi lagunemisel tekkiva 87Sr suhe. Viimane kajastub ehk ladestub toiduahela kaudu inimese erinevates kudedes. Kuna hambad hakkavad moodustuma juba looteeas, kajastab nende kudedesse ladestunud isotoopsignaal inimese sünnikodu Sr isotoopfraktsiooni. Teades erinevate geoloogiliste alade toidu ja joogiga omistatavat Sr isotoopide suhet, mida saab kindlaks teha väikese levikuareaaliga fauna analüüsil, võib võrrelda, kas analüüsitava isiku hammastesse ladestunud isotoopsignaal on kohaliku Sr isotoopsuhtega sarnane või sellest erinev. Nõnda on võimalik tuvastada, kas analüüsitud isik on kohalik või sündinud mõnes kaugemas piirkonnas. Analüüsiks eelistatakse hambaemaili (tavaliselt 1. molaar või premolaarid), sest see on kõige vastupidavam luustiku osa, mis kujuneb varakult välja ning jääb oma ülitugeva ülesehituse ja tihkuse tõttu aja jooksul kumuleeruvatest deponeerimiskeskkonna mõjutustest puutumata. O isotoobi signaalid iseloomustavad teatud piirkonna sademete hulka ja aurustumise taset ning sõltuvad paiga kõrgusest üle merepinna ning põhja- ja lõunalaiusest. O isotoobid annavad Sr analüüsi kõrval küll olulist lisainfot, kuid nende tulemuste tõlgendamine on keerukam ja mõnevõrra problemaatilisem. Kohaliku isotoopsignaali kaardistamiseks koguti analüüsitavatest kalmetest või nende lähedusest väikese levikuareaaliga loomade hambaproovid (tabel 2). Need näitavad, et Põhja-Eesti ordoviitsiumi paekivi pinnaselt bioloogiliselt omistatav Sr isotoopsignaal peaks jääma vahemikku 0,7106-0,7119. Paar proovi andsid ka veidi kõrgemaid tulemusi (0,7137 ja 0,7159), kuid need teiste sama piirkonna tulemustega võrreldes oluliselt kõrgemad suhtarvud võivad mõjutatud olla hilisemast reostusest või jääaja setete anomaaliatest konkreetses piirkonnas. Võrreldes loomaluudest saadud Põhja-Eesti ordoviitsiumi paepealset kohalikku Sr isotoopsignaali inimeste hammaste isotoopmäärangutega (tabel 3), ilmneb, et analüüsitud luustike hulgas võime eristada nii kohalikke kui ka mittekohalikke isikuid (joon 6-7). Mõlemad Ilmandu varasest tarandkalmest ja Jõelähtme kivikirstkalmetest analüüsitud indiviidid ning Muuksi mehematus (T4) on kohalikku päritolu. Kunda puhul võime suure tõenäosusega eeldada mõlema analüüsitud maetu võõrapärast päritolu. Võimalik, et ka Muuksi naisematuse (T5) puhul on tegemist migrandiga, kuigi tuleb märkida, et selle indiviidi isotoopmäärangud korreleeruvad erandlike Muuksi ja Uuri loomaluude kõrgemate proovitulemustega. Mittekohalike indiviidide päritolupiirkonna tuvastamine on keerukam ülesanne, sest see sõltub olemasolevast bioloogiliselt omastatava Sr isotoopide kaardistamisest, aga ka sama signaaliga geoloogiliste formatsioonide levikuareaali ulatusest. Olemasoleva Läänemere piirkonna kohaliku isotoopkaardistuse põhjal (tabel 4) saame Kunda indiviidide puhul nende võimaliku päritolupiirkonnana välistada Taani, Kesk-Rootsi, Läänemere saared, Lääne-Soome ja ilmselt ka Poola alad. Ühe hüpoteesina pakume Kundasse maetute võimaliku sünnipaigana Kesk-Soome, Karjala või Eestist idakaartesse jäävaid piirkondi, kuid kindlamate järelduste tegemiseks on vajalikud täiendavad ja suurema valimiga edasised analüüsid. Lisaks tuleb n-ö kohalikena tõlgendatud tulemuste puhul silmas pidada, et Põhja-Eestiga sarnast isotoopsignaali hõlmav ala ulatub ka näiteks Eesti saartele ja Ojamaale. Seetõttu ei saa välistada, et isotoopide põhjal kohalikeks peetavad indiviidid võisid sündida siiski mõnes teises analoogilise isotoopsuhtega geoloogilises regioonis. Artiklis on näidatud, et Eesti rannikuala varastesse kivikalmetesse maeti nii kohalikke kui ka mujal sündinud indiviide. See iseloomustab teataval määral tollaste inimeste liikumist ja olukorda, kus sugugi mitte kõik ei lahkunud elust seal, kus oli nende sünnikodu. Laiemas plaanis, kuigi väikesemahulise pilootuuringuna, pakuvad meie tulemused lisateavet hilispronksiaja ja eelrooma rauaaja kontaktidest ning kultuuriilmingutest ja nende levikuprotsessidest. Põhjapanevamateks järeldusteks selles teemavaldkonnas on kahtlemata vajalik täiendavate analüüsidega jätkamine nii ajalises kui ka geograafilises mõõtmes.