EARLY COPPER USE IN NEOLITHIC NORTH-EASTERN EUROPE: AN OVERVIEW

ÜLEVAADE NEOLIITILISEST VASEKASUTUSEST PÕHJA-EUROOPAS

Kerkko Nordqvist ； Vesa-Pekka Herva ； Janne Ikäheimo ； Antti Lahelma

《Estonian Journal of Archaeology》 16卷1期 (2012/06) Pp. 3-25

https://doi.org/10.3176/arch.2012.1.01

摘要

Copper finds from Neolithic contexts in eastern Fennoscandia represent the earliest phase of metal use in northern Europe. Currently some 30 sites, which have produced approximately 180 copper finds, are known. The finds consist mainly of nuggets and indeterminate lumps of copper, but a number of personal adornments and small tools are also present. The centre of copper use is located on the northern and western coasts of Lake Onega, where native copper deposits are available. The objective of this paper is to provide an overview of the early copper finds and metal use in north-eastern Europe between 4000 and 2000 BC. It is argued that Neolithic metal use in the research area can be divided in two phases. The adoption of metal during the first phase, associated with Rhomb-Pit and Typical Comb Ware pottery, was most likely a local innovation. The second phase, attributed to the Asbestos- and Organic-tempered Wares, saw the introduction of more advanced metallurgy that emerged as a result of external influences. We further propose that the reasons for adopting copper are not reducible to purely practical considerations, but had to do with symbolic or metaphysical concepts associated with the metal: the early adoption of copper was related to the wider Neolithisation process of the area, during which the relationships between people and the surrounding world faced profound changes.

並列摘要

Fennoskandia idaosa erinevatest arheoloogilistest kontekstidest on kogutud 4. ja 3. aastatuhandest pärinevaid vaskesemeid, mille näol on tegemist varaseima metallikasutuse ilmingutega Põhja-Euroopas. Peamiselt nüüdse Karjala Vabariigi (Venemaa) ja Soome territooriumile jäävalt alalt on praeguseks teada ligikaudu 30 muistist, kokku on leitud üle 180 vaskeseme. Leidude hulgas domineerivad vasekamakad, lehtmetallitükid ja määramatud metallikänkrad, ent on teada ka väheseid ehteid ning pisikesi tööriistu. Varase vasekasutuse keskuseks oli Äänisj ärve põhja- ja läänerannik Karjalas, kus looduslik vask oli hõlpsasti kättesaadav. Neoliitilise metallikasutuse võib uurimispiirkonnas jagada kahte faasi. Neist esimene, 4. aastatuhandel eKr alguse saanud periood, on seostatav romblohkkeraamikat ja tüüpilist kammkeraamikat valmistavate rühmadega. Metallide kasutuselev õtt sel perioodil näib olevat kohalik innovatsioon, mille käigus asuti koguma ja enda tarbeks ära kasutama Äänisjärve ääres looduslikult pinnases leiduvaid vasekogumeid. Väljastpoolt lähtuv otsene mõju esialgsele metallide kasutuselev õtule on vähetõenäoline. Teine faas algas asbestkeraamikat ja suure orgaanikasisaldusega keraamikat kasutavate rühmadega 4. aastatuhande teisel poolel eKr ning on seostatav väljakujunenud metallurgiatehnoloogia vastuvõtmisega, mis hõlmas vase sulatamist ja kuumtöötlust. Teise faasi arengud olid kahtlemata sõltuvad välistest mõjudest, mis lähtusid Volga-Kama piirkonda asustanud Volossovo ja Garino-Bori rühmade praktiseeritud metallurgiast. Viimane omakorda oli selgelt mõjutatud stepialade tehnoloogiast. Vase kasutuselevõtu taga ei tohiks näha pelgalt praktilisi tehnoloogilis-majanduslikke põhjusi. Ilmselt olid olulised ka vase tunnetuslikud omadused ja metallidega üldiselt seostatavad sümboolsed ning metafüüsilised kontseptsioonid. Põhja- Euroopa neoliitikumis viitab arheoloogiline materjal sümboolsete väljendusviiside kasvule ja variatsioonirohkusele neoliitikumis. Selle taustana võib näha Äänisj ärve piirkonna laiemat neolitiseerumise protsessi, mille käigus toimusid sügavad muutused inimeste ja ümbritseva maailma vahekorras. Teisisõnu, vase ja metallide varast kasutamist tuleks vaadelda olulisemate muutuste raames inimeste eluning mõtteviisides, aga mitte kui isoleeritud kurioosumit.