LATE BRONZE AGE BONE CRAFTING IN THE EASTERN BALTIC: STANDARDIZATION OF ARTEFACT TYPES AND INDIVIDUAL INGENUITY

NOOREMA PRONKSIAJA LUUTÖÖTLEMISEST LÄÄNEMERE IDAKALDAL: ESEMETÜÜPIDE STANDARDISEERUMINE JA LUUTÖÖTLEJA LEIDLIKKUS

Heidi Luik

《Estonian Journal of Archaeology》 17卷1期 (2013/06) Pp. 24-37

https://doi.org/10.3176/arch.2013.1.02

摘要

The aim of the article is to discuss some exceptional finds among Late Bronze Age bone and antler artefacts in the eastern Baltic. A certain standardization of selected material and shape is characteristic of many bone tool types of discussed period. Some foreign bronze artefacts have been replicated in more easily available local materials - bone and antler. But sometimes an ancient craftsman tried to make some local standardized artefact from some other available substance. Spearheads made from goat/sheep tibiae constitute a very standardized tool type in eastern Lithuania. From Narkūnai a spearhead was found copying the shape of these spearheads, but made from elk antler. Scapular tools with a notched edge are known from Estonian fortified settlements; only one notched-edged tool from Iru has been carved from a rib. The bone pins with round head are characteristic pin type in Ķivutkalns, Latvia. Almost all such pins were made from long bones diaphysis but for one pin with similar shape a rib has been chosen. Why did the maker of bone artefact not use the traditional material in some cases? Perhaps the required bone was not available, or unskilled bone-carver picked the other material which was easier to carve. Although such examples are quite few they still attest the ingenuity of individuals who made them.

並列摘要

Balti mere idakalda noorema pronksiaja kindlustatud asulate (joon 1) leiumaterjalis on keraamika järel arvukaimaks leiurühmaks luu- ja sarvesemed. Paljudele selleaegsetele esemetüüpidele on iseloomulik teatud standardiseeritus nii materjali valikus kui ka valmisesemete kujus. Mõnede esemete puhul tuleb ette välismaiste eeskujude kopeerimist kohapeal hõlpsamalt kättesaadavas materjalis: nii on luus ja sarves kopeeritud Skandinaavias ning Kesk-Euroopas levinud pronksist ehtenõelu ja kaksiknööpe. Kuid lisaks sellele saab tuua üksikuid näiteid sellest, kuidas eseme valmistaja on püüdnud mingit standardiseeritud kujuga eset valmistada mingist teisest parajasti käepärast olnud materjalist. Üheks väga standardiseeritud leiurühmaks Ida-Leedu kindlustatud asulates on kitse/lamba sääreluust odaotsad, mille kuju tuleneb kasutatud luu kujust (joon 2). Üksikuid selliseid odaotsi leidub ka Läti ja Eesti kindlustatud asulates. Narkūnai linnamäelt on leitud odaots, mille kuju püüab kopeerida kitse-/lambaluust odaotste kuju, kuid ese on valmistatud hoopis põdrasarvest (joon 3). Eesti kindlustatud asulates leidub hambulise servaga tööriistu, mis on kõik tehtud abaluust (joon 4). Iru asulast on aga teada hambulise servaga tööriist, mille materjaliks on valitud roie (joon 5). Luust ehtenõelte puhul on Lätis asuva Ķivutkalnsi linnamäe ja kalmistu leiumaterjalis iseloomulikuks ümara peaosaga nõelatüüp (joon 6). Peaaegu kõik sellised nõelad on tehtud suurte toruluude seinast. Kuid Ķivutkalnsi nõelte hulgas leidub ka üks erandlik nõel, mille valmistaja on kasutanud hoopis roiet (joon 7: 1). Kaks roidest nõela on leitud Asvast (joon 7: 2, 3). Miks on luutöötleja eseme valmistamiseks mõnikord ebatraditsioonilise materjali valinud? Võimalik, et traditsioonilist materjali polnud käepärast. Loomi tapeti tavaliselt kindlatel aegadel aastas ja see võis mõjutada luu kättesaadavust. Ka sarvede kättesaadavus sõltus aastaajast. Sarvesemeid - näiteks spiraalsete kasutusj älgedega sarveharusid - on mõnikord, tõenäoliselt vajaliku toormaterjali puudumise korral, kasutatud mõne teise eseme valmistamiseks (joon 8, 9). Niisiis võisid erinevad materjalid olla saadaval erineval ajal. Narkūnaist leitud sarvest odaots on arvatavasti valmistatud aastaajal, mil kitsi/lambaid ei tapetud, ja seetõttu polnud võimalik vajalikku luud hankida. Siiski on sarvest odaotsa valmistaja püüdnud luust odaotste kuju võimalikult täpselt järele teha ja seeläbi jätta muljet, nagu oleks see tehtud tavapärasest materjalist. Abaluust hambulise servaga tööriistade puhul on oluliseks peetud skeletiosa, loomaliik pole olnud sedavõrd oluline. Abaluud, nagu ka teised lameluud (joon 10), paiknevad liharohketes kerepiirkondades, mida tarvitati toiduks. See võiski olla põhjuseks, miks selliseid luid parajasti saada polnud: nende puhul oli vaja kindlasti ette planeerida, et luid tahetakse mingi eseme valmistamiseks kasutada, ja neid ei tohtinud lihunikutöö või toiduvalmistamise käigus purustada. Luutöötleja oli ilmselt luude omadustega tuttav ja vajaliku luu puudumisel oskas ta valida sarnaste omadustega luu. Nagu juba luude nimetuski ütleb, on kõik need luud kujult lamedad ja nende puhul saab hõlpsasti kujundada pika, õhukese ning terava lõikeserva. Ka roide valimisel nõela valmistamiseks võib põhjus peituda lihtsalt vajaliku luu puudumises, kuid on ka teisi võimalusi. Võib-olla valis kogemusteta luutöötleja roide sellepärast, et see on kergemini töödeldav kui toruluu. Selle tulemusena valminud nõela esikülg sarnaneb traditsioonilise nõelaga, erinev on tagaküljel nähtav poorne luukude. Põhjused, miks eseme valmistamiseks on valitud mingi muu materjal, võivad olla erinevad. Võimalik, et vajalik luu ei olnud kättesaadav või valis kogemusteta luutöötleja sellise materjali, mida oli kergem töödelda. Sellise eseme valmistaja oli nii konservatiivne kui ka loominguline, püüdes küll säilitada eseme traditsioonilist kuju, kuid leides võimaluse valmistada see mingist muust materjalist. Kuigi tegu on vaid üksikute näidetega, on need ometi tõendiks nende esemete valmistajate leidlikkusest.